enelinhiinas's blog

Lõpuks Hiinas :)

你好! Tere

Ma sõitsin Hiinasse läbi Helsinki ja Pariisi. Lendude ja ümberistumistega läks kõik väga hästi, kuigi üksi reisida on väga igav. Õnneks ei jäänud ma ühestki lennukist maha ja mu kohver sai ka sihtpunkti toimetatud. Peale kohalejõudmist läksime koos kahe soomlase ja YFU vabatahtlikega oma laagriplatsile, mis asus ~40 km Pekingist.  See koht oli täiesti in the middle of nowhere selliste traditsiooniliste Hiina majakestega keset mägesid ja põlde. 

Me olime seal 1 nädala, mil me külastasime peale keele ja kultuuri õppimise Hiina müüri, Keelatud linna ja Suvepaleed.  Seejärel läksid kõik üle Põhja-Hiina laiali (meie grupp on Põhja-Hiina grupp, kus on kokku 20 õpilast, lõunagrupis on veel 13 õpilast). Meist jäid 7 õpilast Pekingisse,  4 läks Anshan´i, 4 õpilast Shenyang´i ja 5 õpilast (koos minuga) Tianjin´i 2 nädalaks keelelaagrisse, sealt siis läheme neljakesi edasi oma kodulinna Zhengzhou’sse, kuhu on 9 h rongisõitu.

YFU Põhja-Hiina grupp

 

Ajutises vahetusperes Tianjinis koos Austria tüdruk Mariega

Ma olen tänaseks Hiinas olnud juba 13 päeva (06.08.09). Praegu olen ajutises peres koos Austriast pärit vahetusõpilasega. Pere on meil väga tore, kuigi me ei näe neid väga tihti. Mõlemad vanemad on tööl kella 8st 18ni õhtul. Ema on kuberner,  isa ärimees ja tütar, kes oli just eelmine aasta USAs vahetusõpilane, käib päeval koolis.  Me elame praegu hotellis, kuna nende maja asub 1h tee kaugusel linnast ja nende korter kesklinnas pole veel valmis. Õhtuti käime koos väljas õhtust söömas mõnes peenes restoranis. Eile sõime näiteks hai uimedest suppi. Väga maitsev oli (kuigi nendel uimedel erilist maitset ei olnud).  Vanematega on suhtlemine natuke  keeruline, sest nad ei oska inglise keelt (ema oskab hästi natuke). Nad üritavad kogu aeg meile midagi hiina keeles õpetada ja kui meie järgi üritame öelda, hakkavad nad alati naerma. Nii et nalja saab kogu aeg.

Pärast ühte nädalat Tianjin´is läksime nädalavahetuseks pere linna lähedal asuvasse suurde majja. Laupäeval korraldati meile pidu, kuhu tulid kõik tuttavad ja meid pandi nagu näitusele. Kõik vanemad läksid kuhugi välja sööma ja meid jäeti kuuekesi koos 2 sugulasest poisi ja õega koju sööma. Me grillisime ja sõime mingit Korea liha, mis oli väga maitsev. Põhilise aja veetsime kaarte mängides. Õhtul läksime koos tuttavatega peolt välja sööma. Meile serveeriti suur hulk toitu, kuigi me olime just söömise lõpetanud. Põhiliselt sõime seal omletti juurviljadega, liha, maisi, kartuliribasid ja juurvilju. Ma pidin lõhki minema! Homme läheme  nende tuttavate juurde õhtust sööma. Siin ma väsin väga kiiresti - kell on alles pool üheksa õhtul ja ma olen juba nii väsinud- nii palju uusi emotsioone. Ja palav on siin ka, kuna konditsioneer on hetkel katki.

Ma sain teada, et Hiinas õpetajatele eriti head palka ei maksta ja sellepärast ei taha nad koolis hästi ja palju õpetada, vaid teevad peale kooli tasu eest lisatunde.  Olen ära õppinud juba järgmised väljendid:

Head ööd -  Wan an

Tere hommikust -  Zao an

Täna on 8 August 2009 - Jintian shi er ling ling jiu nian ba yue ba hao

Mulle meeldib juua teed - Wo xihuan he cha

Ma tahan süüa - Wo xiang chi fan

Ma tahan telekat vaadata - Wo xiang kan dian shi

Zai jien - head aega

Pühapäeval sõitsime oma hotelli tagasi. Seejärel läksime vaatama üht väga vana maja ja hoovi, kus elas ammu üks väga rikas pere, kes põgenes sealt enne kui loodi uus Hiina riik. Me ei teadnud fotokaid kaasa võtta, kuid isa tegi meist seal palju pilte. Õhtul läksime koos nende sõpradega välja sööma, sõprade hulgas olid põhiliselt kõik selle linna tähtsamad inimesed, ema töökaaslased. Kõikidele hiinlastele meeldib väga alkoholi juua, nii et nad olid pärast kõik päris purjus, kuid hästi lõbusad. Restoranis sõime hot pot’i, kus pannakse keset lauda üks suur nõu, mille ääres on ümberringi keev vesi. Seejärel tuuakse suurtes hunnikutes õhukesi lambaliha liistakuid, mis pannakse pulkadega sinna keevasse vette ja oodatakse kuni valmis saab. Need lihatükid kipuvad seal vees katki minema ja kaovad sinna vette lihtsalt ära (vähemalt minuga juhtus nii). Ühes peenemas restoranis anti igaühele oma väike pott ette ja see oli palju mugavam. ˇ

Ajutise vahetusperega

 

Vahetusema tahtis kangesti meile õpetada üht lühikest hiinalikku kommunistlikku laulu, mis neile meeldib:

Wo ai bei jing tian an men. Tian an men shang tai yang sheng, wei da ling xiu Mao zhu xi zhi yin wo men xiang qian jin.

Tõlkes: Ma armastan Pekingi Tiananmeni väljakut. Tiananmen viib meid kõrgustesse,  meie suur/hea valitseja Mao Zedong juhib meid kõrgustesse edasi.

Järgmisel hommikul ärkasime kell 6 hommikul, et minna kooli. Me saime esimest korda siin hotellis viibimise ajal süüa all restoranis hommikusööki. See oli tavaline hotelli hommikusöök, kus pakuti nuudleid, röstsaia, võileibu, sooja piima, arbuusi jne. Ma arvan, et ema vist ei jõudnud meile hommikul süüa teha. 

Täna oli meil päris sombune ilm, väljas oli just sadanud (palav oli ikkagi), kuid vihmase ilmaga on bussis kaks korda rohkem inimesi kui tavaliselt ja me olekski peaaegu bussist maha jäänud. Neil ei ole siin busside sõidugraafikut, sest bussid käivad nii tihti, et pole graafikut vajagi. Linnas näebki kõige rohkem busse ja taksosid. Kool on nagu kool ikka. Täna õppisime, kuidas rääkida sellest, mida ma eile tegin ja siis õppisime telefoni-värki: kuidas telefonile vastata. Päeval peale kooli läksime koos vahetusõpilastega kaubamajja sööma, kuhu oli teede ja liikluse pärast jalgsi päris keeruline jõuda. Hiinlased on ise nii julged, et astuvad julgelt teele, jäävad keset teed seisma ja ootavad kuni on sõidukite vahe.

Õhtul läksime pere ja sõpradega järjekordselt restorani õhtust sööma. Seekord oli selleks vägev Jaapani restoran, kus pidime igegi jalanõud ära võtma. Seal serveeriti meile palju kala ja just toorest kala. Päris suured tükid olid ka veel. Pärast serveeriti meile mingeid juurvilju või vähemalt maitsesid nagu juurviljad. Siis serveeriti meile veel toorest kala ning meie üllatuseks toodi meie lauda restorani poolt tasuta veel süüa, sest me nägime Marie´ga vist nii teistsugused välja. Igatahes olid väga toredad ettekandjad. Pärast serveeriti meile veel krevette mingi huvitava magusa kattega, mis oli päris maitsev. Seejärel serveeriti veel merekarpe või siis selle sees olevat liha. Pärast sõime veel nuudleid ja sushit ning arbuusi. Me pidime seal lõhki minema. 

Need 2 nädalat Tianjin keelekooli saab läbi sel laupäeval (15.08.09). Ma sain ka hea uudise, et sõit kodulinna kestab varasema 9 tunni asemel vaid 4 tundi. Kiirrongiga sõidame Pekingisse (ca 20-30 min) ning sealt kiirrongiga Zhengzhou’sse (minu õigesse linna, õige pere juurde). Täna oli veel keeltekool ja siis läksime õe Tang Ti’ga (ameerika nimi on tal Coco) välja lõunat sööma. Ilm oli kohutavalt palav (ca 36 kraadi) ja me nägime esimest korda Tianjin’is sinist taevast ja päikest. Täna sõime esimest korda õhtusööki hotellis: vanemad tõid kaasa KFC hamburgeri ja Pepsi. KFC on siin väga populaarne, samuti Starbucks -neid kohvikuid on iga nurga peal.

Ühel päeval läksime endale näopesu kreeme ostma, kuid see oli väga keeruline. Selleks tuli valida need asjad välja, võtta kauba silt ja minna sellega kassasse, kust anti raha vastu tšekk, siis tagasi kreemide juurde, et tšeki eest kaup kätte saada. Kuid kuna poetöötaja meile kogemata vale sildi andis, pidime hakkama ümber arveldama, kui palju rohkem maksime. Kuna nad ei osanud inglise keelt pidime hakkama saama oma kasina hiina keelega, aga saime. Õhtul käisime koos pere ja sõpradega restoranis, kus tehakse bao zi’sid, mis on nagu pealt täidetud pirukad. Me saime ka ise proovida neid teha, kuid mul ei kukkunud need eriti hästi välja. Siis sõime veel mingit kahtlast asja merest - pruuni värvi, nagu kummist, selliste väikeste paksude ogadega. Kui me kirjeldasime seda Saksa tüdrukutele, arvasid nad, et see võis olla merekurk. 

Reedel (14.08.09) oli meil Tianjin’is viimane päev. Tunde meil enam ei olnud, kuid küpsetasime kohalikku toitu,  jiao zi ehk meie mõistes pelmeenide sarnaseid asju, kuid nende sees pole ainult liha vaid ka igasugu muid asju. Hommikul käisime kohalikul turul selleks toiduaineid varumas. Turg oli päris suur ja sealt võis leida kõike, alates elusatest kaladest lõpetades riietega. Nende nö pelmeenide valmistamine pole eriti keeruline, kuid nende kokkuvoltimine on raske.  Mul ei tulnud need eriti hästi välja, aga lõbus oli.  Lõunaks sõimegi omatehtud jiao zi’sid.  Maitsesid hästi.  Pärast kooli läksime tagasi hotelli ja õhtul käisime veel teatris tantsu- ja lauluetendust vaatamas. See oli vägev etendus - hiinapärane, kus võis ka akrobaatikat näha, mulle meeldis. Häiris aga kohutavalt kõva muusika. 

jiao-zi´d

 

Õige vahetuspere: Yang Guang (isa), Zhang Shu (ema), Yang Shu Ting (õde)

Laupäeva, 15.08.09 hommikul sõitsime rongijaama kolmekesi: õde, Marie ja mina läksime taksoga, kõik meie kohvrid ning muud asjad tõid vahetusvanemad oma autoga järgi. Rongijaamas jätsime hüvasti oma ajutise perega. Nii kahju oli lahkuda, sest me hakkasime nendega juba harjuma ja nad olid kõik väga toredad, meie vahetusõde oli ka super. Lubasime kõik üksteisel külas käia. Rongis alles jõudis kohale, et ma sõidan nüüd oma tõelise vahetuspere juurde, kes jääb mulle pereks terveks aastaks. See oli ühtlasi hirmuäratav kui ka ärev ja põnev. Rong sõitis Pekingisse kiiresti, 330 km/h. Seal sõitsime ca 1h Lõuna-Pekingi rongijaamast Lääne-Pekingi rongijaama. Pekingist Zhengzhou’sse sõitsime 5 h ja see ei olnud päris kiirrong, midagi vahepealset, kuna sõitis ainult 200 km/h. Sõit oli igav, aknast paistsid ainult koledad agulid. 

Minu mõlemad pered

Rongijaamas kohtusin ka oma päris vahetusperega. Ema tundus mulle päriselus teistsugune kui pildil, aga tütar oli samasugune. Isa ei olnud, ta sõitis just Pekingisse.  Pere on väga tore, kuigi inglise keelt nad väga ei oska, nii et vahest on päris raske end väljendada, aga eks see-eest ma õpin ka kiiremini hiina keele ära. Isa tundub olevat tööga väga hõivatud, kuna tööpäevadel tuleb ta umbes kell kaksteist koju ja vahest ei tulegi (on tööreisidel või nii). Ta on Zhengzhou linna ärilinnaosa (Business District) juht. Ema nii hõivatud õnneks ei ole, ta tuleb ikka normaalsel ajal koju, ja siis me sööme koos õhtust ning saame rääkida oma päevast. Ema töötab pangas, ma täpselt ei tea kellena. 

Samal päeval käisime kohe ka mu kooli vaatamas – see on hiiglaslik ja näeb sama ilus välja kui pildil. Teisipäeval peangi juba kooli minema ja tegema arstliku läbivaatuse, mis on vaja teha enne kooli. Kodu ei asu meil päris kesklinnas, vaid natuke eemal Zhengzhou linna uues rajoonis päris kenas ümbruskonnas. Me elame korteris, mis on suur, väga ilus ja kaasaegne. Minu tuba on tegelikult minu õe endine tuba ja tema magab praegu vanemate toas. See tundus mulle väga imelik ja ma loodan väga, et ta kadedaks ei saa. 

Minu tuba

 

Süüa teeb ja koristab meil koduabiline. Meil on kodus ka üks ülisuur akvaarium, kus on ka väga palju erinevaid kalu.

Pühapäev (16.08) oli esimene päev koos uue vahetusperega. Alguses oli nii imelik, harjumatu ja vahest oli isegi tunne, et mulle meeldis ajutine pere rohkem, kuid ma loodan, et varsti harjun ka selle perega. Emaga on suhtlemine raske, kuna tema räägib inglise keelt kõige vähem, mu väike 9-aastane õde õpib koolis inglise keelt ning abistab mind. Hommikul pidin ärkama kell 8 hommikul sest tundub, et nad ärkavad nii vara iga hommik, isegi kui ei pea tööle või kooli minema. Me sõime hommikust ja siis läksime kohe vanavanemate juurde, kes elavad Zhengzhou linna vanas osas, kus ei ole suuri ja ilusaid maju. Vanavanemate korter ei ole väga suur, kuid see- eest on seal ülisuur lameekraaniga telekas. Neil on ka üks papagoi ja üks imelik väike oranz konn.

Koos teiste YFU õpilastega pidin minema veel tervisekontrolli, kus andsime 2 topsitäit verd, meil mõõdeti vererõhku, tehti kopsuröntgen, kontrolliti silmi ja nägemist, tehti EKG ja ka ultraheli. Seal tervisekontrolli keskuses kohtasime ka ühte Ameerika pere, kes tuli siia töötama ja jääb Zhengzhou’sse aastaks või kauemaks. Ma käisin koos õe ja tuttavatega ühes kaubanduskeskuses kinos üht Ameerika filmi vaatamas, sellest oli aga raske aru saada, kuna hiinlased ei kasuta subtiitreid, vaid loevad peale. Pildi järgi sain enam vähem aru, mis toimub.

Reedel (21.08) oli suhteliselt vihmane päev. Vanemad läksid hommikul tööle ja meie õega jäime koju. Lõuna paiku tulid meile külla ühed tuttavad, ema ja poeg. Naljakas, et isegi mu 9-aastane õde oskab inglise keelt, aga minuvanune poiss ei oska üldse. Nii ma siis üritasin oma hiina keele sõnavarast lauseid kokku panna ja midagi tuli välja ka, nagu ta ütles.  Pärast läksime kõik koos meie uut korterit vaatama uhkes 22-kordses majas ülemisel korrusel, kuhu me nüüd varsti elama asume. Pärast seda käisime õe ja tuttavaga minu koolitee läbi, mis oli uuest korterist väga lihtne, ümber nurga, natuke kõndimist ja olengi koolis. Õhtul sööma minnes lootsin, et läheme lihtsalt kuuekesi kusagile välja sööma, aga jälle oli uus uhke restoran ja palju nende tuttavaid. Mul hakkavad vaikselt need restoranides käigud üle viskama. Seal restoranis juhtus ka üks ebameeldiv asi. Nimelt ma  suutsin jälle kogemata endale suhu panna seda üli-üli-teravat kastet wasabi’t. Seekord see ei olnud punase ketšupi taolise kastmena nagu see oli laagris küpsise vahel, vaid tavalise pruuni kastme näol ja ma arvasin, et see on tavaline soja kaste. Ma kastsin ikka julgelt lihatüki sinna sisse ja siis ka julgelt suhu - ma nägin sellist vaeva, et mul pisarad silmadest voolama ja ma teiste ees köhima ei hakkaks. Pärast seda söömaaega läksime koju magama oma viimast und siin vanas majas – me siis veel ei teadnud, et naaseme poole aasta pärast siiski tagasi.

Ma sain omale ülivägeva vaatega toa maja katusekorrusel (22.korrusel). Kõik oma asjad sain siia ära toodud ja oma suurde kappi panna. Õhtul, pimedas, saime näha minu ja vanemate toa akendest vägevat purskkaevu etendust muusika saatel koos valgustusega, mis leidis aset linna keskel järve ääres. Järgmine laupäev kavatsen seda ka filmida.

Pühapäeval tulid jälle külla ühed tuttavad, kellega me mängisime terve hommiku kaarte. Lõunaks läksime jälle restorani sööma, kuhu oli tulnud ka sugulased. Päris ebamugav on, kui kõik räägivad sinust ja naeravad, aga sina ei saa eriti midagi aru. Nad kutsusid neid onuks ja tädiks, aga ma ei tea, kas nad olid ka päriselt onu ja tädi, kuna hiinlased kutsuvad nii kõiki tuttavaid. Pärast söömist viidi meid ühte Porsche esindusse autosid vaatama. Seal oli päris vingeid autosid. Üks saali teenindaja oskas väga hästi inglise keelt, ta oli pärit Taiwanist. Ta  küsis, mis auto meil kodus Eestis on ja ütles, et ma ütleksin oma päris vanematele, et nad peaksid autot vahetama. 

Laupäeval, 6.märtsil on mu õe sünnipäev. Hiinlased tähistavad sünnipäeva teisiti, kui seda teeme meie Eestis või teistes riikides. Hommikul tegi mu õde nagu tavaliselt kodutöid, aga siis läksime lõunat sööma Pizza Hut’i, kuhu tulid ka tema sõbrad väljastpoolt kooli. Seal tegime ise pizzasid: meie lauale toodi palju erinevaid taldrikuid erinevate toiduainetega ja me panime neid ükshaaval sinna taigna peale nii nagu kokk ütles. Õde ja tema sõbrad läksid seal lausa hulluks, hakkasid kõike krabama ja osa toidust kukkus lihtsalt maha. Õnneks tulid pizzad päris head välja. Ema tellis päris palju teisi toite veel juurde, nii et me sõime seal oma kõhud väga täis. Peale söömist läksime koos õe ja tema sõbrannaga, kes on osalenud paljudes teleseriaalides, mänguautomaatidega mängima. Naljakas on vaadata, kuidas täiskasvanud inimesed lastemänge mängivad ja on sellest nii elevil. Siin Hiinas on ka üks eriti populaarne mäng, mida absoluutselt kõik inimesed arvutis mängivad: see on selline taimede istutamise mäng. Ma täpselt ei teagi, mis seal teha saab, aga vähemalt kõik naissoost inimesed siin mängivad seda.  Seejärel läksime samasse restorani, kus me alati söömas käime, koos selle restorani omaniku perega, kellele ma ka reklaami tegin. Tähistasime seal veel õe sünnipäeva ja sõime torti. 

 

 

Zhengzhou 郑州

Henan on kõige suurema populatsiooniga provints Hiinas (pea 100 miljonit elanikku) ja Zhengzhou (8 miljonit elanikku) on selle pealinn Kollase jõe (Yellow River, Huang He) lõunakaldal. Kuna tegemist on suhteliselt noore linnaga, on siin näha tervikliku linnaplaneerimist, puudega ääristatud mitmetasandilisi teid. Õnneks on hakatud siia ehitama ka metrood, nii et liiklemine läheb siin Zhengzhou’s lihtsamaks (kahjuks siis ma enam siin pole). Hiinas on võimatu õigeks ajaks kohale jõuda (kui sa just tund aega varem liikuma ei hakka), sest teedel on kogu aeg liiklusummikud. Henan on ikkagi ju kõige suurema rahvastikuga provints Hiinas! 

Zhengzhou minu toa aknast 22. korruselt

Zhengzhou keskel asub Ruyi järv, kus toimuvadki need purskkaevu etendused, mida ma oma kodu aknast näen. See on kõige vägevam koht Zhengzhous. Ühel õhtul nägin oma aknast järvelt lendu lastud põlevaid laternaid, terve taevas oli neid punaselt helkivaid laternaid täis.

Zhengzhou pidi olema ka Hiina üks saastatumaid linnu. Ju see on tõsi, sest kesklinn on lihtsalt kohutavalt must, eriti veel praegu, sest nad ehitavad metrood ning kõik kohad on tolmused ja liivased.  Kuid CBD (Central Business District) osa, see ring, kus ma elan (linna uus rajoon) on väga puhas, sest seda nad hoiavad ja korrastavad kogu aeg. Me saime ka teada, et üks õpetaja laseb ühel kohalikul õmblejannal endale siin riideid õmmelda ja ta pidi seda super hästi ja väga odavalt tegema.  

Zhengzhou keskväljakul

 

Ilm kõigub siin kohutavalt: kord on väga soe, järgmine päev väga külm, paari päeva või nädala pärast on jälle väga soe, nii et raske on hommikul otsustada, mida selga panna.

Ma käisin koos õega ka Hiina haiglas, mis on parim haigla Henan’i provintsis. See oli üks hästi suur ja korralik haigla. Me läksime sinna, kuna mu õel kõht valutas. Talle tehtu arsti juures süst ja siis läks tal paremaks, kuid ta jäi mõneks päevaks sinna.

Minul õnnestus ka külmetada, nii et nina on kinni ja kurk valutab. Nii raske oli isegi õppida sel päeval. Klassikaaslased andsid mulle Hiina traditsioonilist ravimit, mida panna kuuma vette ja juua. Peaaegu kõik mu 70 klassikaaslast jõudsid mulle öelda, et ma peaksin rohkem kuuma vett jooma nagu kõik Hiina õpilased tavaliselt teevad. Õhtul küsisin oma vahetusema käest kraadiklaasi (Hiina kraadiklaas on selline klaasist pulk nagu meilgi tavaliselt, aga see oli nii peenike, et mina ei näinudki seal peal ühtegi joont, mis näitaks mu kehatemperatuuri). Emale pärast näidates ütles ta mulle, et palavikku polnud. Ma tunnen ennast nüüd juba hiinlasena, kuna joon nagu nemadki iga päev kuuma vett. Hiinlased joovadki kuuma vett ja külmi jooke üldse ei joo, sest see ei ole tervisele hea. Ka piim, jogurt, mahlad on alati soojad, mitte külmad, mis on natuke harjumatu.

 

Minu kool – Zhengzhou No 47 Middle School

27. 08 oli see kaua-oodatud esimene koolipäev Hiina koolis. Ma ärkasin hommikul kell 6. 15 sest pidin koolis juba pool kaheksa olema. Koolis nägin esmakordselt ka AFS-i (ka õpilasvahetusorganisatsioon) vahetusõpilasi. Alguses läksime vahetusõpilaste oma väiksesse klassi, kus meil hakkavad peale tunde olema tasuta hiina keele tunnid. Mul on väga vedanud, et ma sinna kooli sain, sest see kool maksab meie õpikute eest, mis on kallimad teiste hiinlaste õpikutest, kuna need on inglise-hiina keeles. Meil on ka tasuta lõunasöögi kaart, kuhu peale kool laadis meile 120 jüaani, mida teised vahetuskoolid vist ei tee. Pärast sissejuhatavat infotundi pidime võtma kõrvalt klassist toolid ja minema tavapärasesse klassi. Ma olin väga ärevil, kuna natuke hirmuäratav oli minna üksi teiste hiinlaste sekka. Klassi sisenedes hakkasid kõik plaksutama ja vilistama, seda tegi iga klass, kui keegi meist vahetusõpilastest klassi sisenes. See oli päris naljakas ja ehmatav. Minu üllatuseks oli seal klassis väga palju õpilasi, koos minuga on meid 71 (ma pidin mitu korda uuesti lugemist alustama, sest neid on pingiridades nii tihedalt, et mul läks kogu aeg sassi) ja klassiruum ei ole eriti suurem Eesti koolide tavaklassidest. Kõik olid sinna kuidagi kokku surutud, nii et klass läheb palavaks, isegi 2 õhukonditsioneeri ei aita. Klassiruumid ei ole eriti korralikud ja ilusad, Eesti koolid peaksid rõõmsad olema, et neil nii korralikud ruumid on. Tunnid on ka niimoodi korraldatud, et õpilased on kogu aeg ühes klassis (nn koduklass) ja õpetajad liiguvad ühest klassist teise, sest kui kõik õpilased, keda on kokku 7000, hakkaksid korraga ühest klassist teise liikuma, tekiks lihtsalt kaos. Ainult arvutiõpetus ja keemia on teistes klassides. Arvutiklassis on väga palju arvuteid, kuid ükski monitor pole lameda ekraaniga.

 

Kooli staadion ja hooned

 

Meile öeldi alguses, et hiinlased võivad olla tagasihoidlikud, kuna nad muretsevad oma kehva inglise keele pärast, kuid mina ei pannud seda küll tähele. Nad tulid kohe minu juurde ja küsisid, kust ma pärit olen ja mis mu nimi on. Minu õige Hiina nimi on Yang (perekonnanimi) Shu Na (eesnimi) (杨舒娜), mis tuleb minu õe nimest, mis on Yang Shu Ting.

 

Esmaspäeval algab kool tavaliselt hommikuse hümni kuulamise ja lipu heiskamisega. See on tegelikult nii hiinalik seal seista, parem käsi küünarnukist üles tõstetud. Mulle Hiina hümn täitsa meeldib, selle rütm ja viis on väga head, või olen ma lihtsalt hiinastunud. Enne tundide algust läksime staadionile, et teha hommikuvõimlemist. Kõik võtsid üle staadioni ritta, aga midagi ei toimunud, see jäi vist ära.

 

Novembris hakkasid hommikul hommikuvõimlemise asemel kõik kõlarist tulnud rütmi saatel klassis endale näomassaaži tegema. Kõlarist kostis naljaka häälega hiinlase rütmi lugemine ja kõik õpilased panid silmad kinni ning vähemalt viis minutit mudisid oma silmi, põski ja nina. Väga naljakas oli vaadata. Mu klassiõde ütles, et see näomassaaž hakkab toimuma igal teisipäeval ja neljapäeval.

 

Kui tund algas, tõusis üks poiss (klassivanem) üles ja teised tema järgi ning kõik karjusid kõvasti Wang Laoshi, hao! (tere hommikust/ päevast õpetaja Wang). Ja siis hakkas tund. Loomulikult mina millestki aru ei saanud ja mu kõrval istuv klassivanem andis mulle oma raamatu, mis oli nii inglise kui hiina keeles. Pärast tundi tõusid nad jälle püsti ja kõik koos karjusid Wang laoshi, zai jian! (õpetaja Wang, head aega) ja siis oli umbes 5-10 minutiks vaheaeg. Kella 12 paiku algas meil lõuna söögimajas, kus oli kolm korrust. Sööklas oli päris suur valik süüa. Mina võtsin nuudlid, mis olid supina, vedelikus. Lõunapaus kestab umbes 2 tundi ja pärast söömist läksime minu klassikaaslaste puhketuppa. Nad elavad koolis esmaspäevast reedeni ja alles nädalavahetuseks lähevad koju. Mu klassikaaslased on väga toredad ja räägivad inglise keelt, kuid mitte kõik. Ühes väikeses toas elab 8 õpilast, kus on neli nari. See ruum oli kehvake, värv oli kõik maha koorunud ja seinad väga mustad. Pärast lõunapausi läksid meie tunnid edasi. Tundide lõpuks jõudsin ma oma raamatuga peaaegu lõpuni. Pärast tunde pidime minema jälle staadionile, kuna see oli esimene koolipäev ja staadionil tervitati kõiki uusi gümnaasiumi õpilasi. Meie, vahetusõpilased, oleme ka gümnaasiumi esimeses klassis (Senior 1). Meile lasti hümni, heisati pidulikult Hiina lipp ja tutvustati kõiki õpetajaid. Kella 6 ajal õhtul võisime lõpuks koju minna. Teised läksid kõik koolibussiga, mina läksin jala koju.  Hiina õpilased läksid aga sööklasse õhtust sööma ja neil on veel mõned õhtused õppetunnid. Need on vist vabatahtlikud, sest osad õpilased lähevad koju ja ei jää ööseks kooli. Vägev päev oli, mulle nii meeldis! Homme pean jälle kooli minema, aga kell 07.10 hommikul. Koolivormi meil pole. Mõnes mõttes on sellest kahju, sest oleks tahtnud ka näha ja kanda neid, kuid samas hea, kuna siis ei pea me iga päev samu riideid kandma.

Õpilaste elu on ikka päris karm. Nad elavad koolis, hommikul peale hommikusööki on neil võimlemine, kool algab kell 7,  kell 12 on pooleteiseks tunniks paus, kus nad siis tavaliselt magavad, siis lähevad tunnid edasi kuni kella 6-ni (mina lähen siis koju), söövad õhtust ja tunnid jätkuvad kuni kella 10ni õhtul. Siis on neil veel ka kodused tööd. Vaba aega neil nagu eriti polegi.  Mulle meeldis meie keemia tund. Me läksime laborisse, mis asus kusagil teises hoones. Seal oli igal laual kraanikauss, katseklaasid jne ja me saime teha päris mitmeid katseid. Mina küll eriti aru ei saanud, kuid mul oli hea pinginaaber. Pärast keemia tundi läksime jalgpalliväljakule rivistusele, kus heisati hümni saatel Hiina lipp (see on iga esmaspäevane tegevus). Me jäime aga rivistusele hiljaks, kuna maja asus eemal ja meid ei lastud teistega koos rivvi vaid pidime hümni kõrvalt kuulama.

Täna õpetati mulle seda liikumiskava, mida hommikuti rivistusele kõik koos teevad (see on päris keeruline). Hiinas käib nii, et tuleb kehalise riided (või vähemalt mugavad riided kehaliseks tegevuseks) kohe hommikul selga panema ja olema nendega terve ülejäänud päeva.  See on sellepärast, et sul pole lihtsalt aega riideid vahetada, kuna vaheajad on nii lühikesed. Pärast kehalist oli meil kohe söömine. Meil on koolis igal õpilasel oma söögikaart (plastikkaart), kuhu on raha peale laetud ja sellega saab kooli sööklas ja kaupluses süüa osta. Söök on päris odav: suure sügava kausitäie nuudleid saab 4 jüaani ehk 8 krooni eest.  Kauplus on koolis suur ja sealt võib leida kõike. Täna lõunal ma ei läinud tüdrukute puhketuppa (paljud tahtsid magada), vaid läksin selle asemel ühe klassikaaslasega kooliga tutvuma. Kool on ülisuur ja seal on väga palju erinevaid hooneid.

Koolis

Täna ütles mu klassivend, et ta leidis õpikust pildi Eestist. See oli pilt Nevski katedraalist ja selle ümbrusest ning see oli nende kunstiõpikus. Mu klassikaaslased olid väga imestunud kui paljudes linnades ma olen juba Hiinas käinud. Nad ise on ainult Zhengzhou’s käinud. 

Inglise keele tunnis oleme juba viiendat tundi sama teema juures ja mulle hakkavad need tekstid juba pähe jääma, tegime ka lihtsaid kuulamisülesandeid. Täna läksime nagu tavaliselt pärast kolmandat tundi staadionile liikumiskava tegema, mul hakkab see juba vaikselt meelde jääma. Meil oli täna jälle keemia ja see tund meeldib mulle kõige rohkem, kuna seal teeme katseid ja ma saan vähemalt midagi teha. Pärast seda läksid meil tunnid edasi, kuid millegipärast ei tulnud mitte ühtegi õpetajat enam, kõik lihtsalt istusid vaikselt ja tegid kodutöid või lihtsalt magasid. Hiinlastel on ikka kord majas: kui kell heliseb, karjub klassivanem kõigile, et nüüd olge tasa ja kõik on täiesti vait, mitte keegi ei räägi enam. See käib sekundi pealt ja on nii naljakas. Meil on koolis ka suur spordihoone ja seal asuv uhke võimla ning suur ujula. Koolis võiks ka kergejõustiku jaoks paremad tingimused olla, kuid tundub, et see spordiala pole Hiinas eriti populaarne. Kehalise tunnis teeme mingit tantsutrenni ja sellega kaasneb ka jänesetants (vasak, vasak, parem, parem, ette, taha ja üks kaks kolm). Seda teevad nad isegi Hiinas.

Õde õpib mul ühes kallis privaatkoolis, mille nimi on Best International School ( parim rahvusvaheline kool). Tema kooli juurde jõudes on juba kaugelt näha suurt ja vägevat väravat, mis piirab kooli territooriumit. See ei ole mitte tavaline madal automaatne värav, nagu meie koolil, vaid ehtne rauast värav igasuguste nikerdustega. Kool nägi ka väljast väga hea välja ja kõik autod kooli hoovis olid uhked. Sellel koolimajal on isegi lift, mis on koolide puhul väga haruldane. Mu õe klassis on ka ainult umbes 30 õpilast, mitte 70 nagu meil.

Täna (10.09) oli meil koolis õpetajate päev. Klass korjas igalt õpilaselt 2 元 (yuan, jüaani) ja siis mindi ühe tunni ajal õpetajatele kingitusi ostma. Nad ostsid klassijuhatajale mingisuguse pehmest materjalist karupea, mis oli mingi pulga otsas ja kui seda vajutada või kusagile lüüa, hakkas see laulma (väga naljakas kink klassijuhatajale).  Täna oli ka õpetajate tervitusfraas teistsugune,  老师 好 (laoshi hao, tere õpetaja) asemel öeldi 节日快乐 (jie ri kuai le, head õpetajate päeva).

Peale uue aasta pikka koolivaheaega (pea 2 kuud) märtsis oli hommikul raske voodist üles saada, sest öösel vaatasin ka olümpiat. Väga imelik oli alla keldrisse minna, et ratast võtta - ma pole oma ratast üle kuu aja puutunud. Teel kooli oli jälle väga külm nagu jaanuaris, vahepealsetest soojadest ilmadest polnud enam midagi järel. Millegipärast on alati tuul mulle vastu, kui ma rattaga kooli sõidan. Mu koolitee on Dongfeng’i tänav ja see tähendab idatuult ning just niimoodi see tuul ka kogu aeg puhub. Tavalisse klassi minnes oli minu üllatuseks pool klassi tühi ja minu laud oli tõstetud seina äärde, kus see oli õpilaste sodi täis. Tavaliselt, kui nad näevad, et ma tulen, jooksevad nad kohe ja toovad mu pingi, aga enam see nii ei olnud, ju nad on minuga juba harjunud. Nii oligi parem, sest ma sain ise endale koha valida, kus istuda tahan ja paigutasin oma laua viimasesse ritta. Seal on kõige mugavam, kuna on ruumi ennast liigutada. Terve esimese lugemistunni ajal nad tulid ja sehkendasid oma asjadega. Peale kolmandat tundi pidime spordiväljakule minema, kuid üllatuseks ei olnudki meil lipuheiskamist nagu tavaliselt esmaspäeviti, vaid tegime seda tuttavat hommikuvõimlemise kava.

Esimene pärastlõuna tund oli meil vahetusõpilastel paberilõikamise tund. Õpetaja tuli suure pildiraamiga, kus olid osade vahetusõpilaste tööd juba peal. Nüüd peame lõikama neid Pekingi olümpiamaskotte ja need siis pildiraami panema. Kuna Xiameni minnes unustasin oma paberilõikamise noa kotti, jäin lennujaamas sellest ilma ja pidin uue noa ostma. Järgmine tund oli meil hiina keele tund, kus kordasime viimaste peatükkide sõnavara. Seejärel pidi meil olema Kung fu, kuid õpetajat ei tulnud. Meil ongi tunne, et õpetajad lihtsalt ei viitsi meie tundidesse tulla, kuna nii palju kordi pole nad lihtsalt kohale ilmunud. Peale viimast pärastlõuna tundi pidid kõik õpilased minema spordiväljakule, kus toimus teise õppeveerandi avatseremoonia, seetõttu ei heisanud me ka hommikul lippu. Peale seda helistas vahetusema mulle, et öelda, et ma läheksin sinna kooli vastas asuvasse koju, kuna CBD keskel toimub suur ilutulestik ja sealt ülevalt on seda hea vaadata. See ilutulestik oli alles vägev, kestis pool tundi ja läks Zhengzhou linnale maksma 1 000 000 jüaani (umbes 1 560 000 Eesti krooni). Alla tänavale oli kogunenud väga palju inimesi ja peale ilutulestikku oli tore meie 22.korrusel asuva korteri aknast näha, kuidas inimesed hakkasid nagu sipelgad laiali valguma. Umbes tund aega pärast ilutulestikku hakkasime koju sõitma, kuid meil võttis tavaliselt 15 minutine tee aega terve tund, sest kõik autod olid end risti - rästi sõitnud. 

 

Vahetusõpilaste elu

Hommikupoole on meil koolis tunnid koos hiinlastega tavalises klassis, aga pärastlõunal on meil tunnid koos kõigi vahetusõpilastega meie oma väikses klassis. Vahetusõpilasi on minu koolis kokku kümme. Seitse õpilast on tulnud organisatsiooni AFS kaudu, mis tundub olevat Hiinas palju populaarsem, kui YFU, ülejäänud kolm ongi YFU kaudu. Tunnid on päris huvitavad. Esimene tund oli meil hiina muusika, kus meie õpetaja ei osanud inglise keelt. Me pidime laulma ühte traditsioonilist Hiina laulu ja õpetaja tahtis, et me laulaksime nagu ooperilauljad. Pärast muusikat oli meil hiina keele tund, kus me veel midagi ei õppinud, vaid püüdsime meelde jätta kõikide õpilaste Hiina nimesid. Pärast hiina keelt oli meil Kung fu tund, kus me hakkame väljas väljaku peal Kung fu’d harjutama. See saab alles lõbus olema. Kung fu õpetaja on ise õpilane ja õpetab meid sel ajal, kui ta enda klassil on n.ö iseõppimise tund, kus nad teevad põhiliselt kodutöid või loevad.  Neljas tund on meil vaba ja võime teha, mida tahame, kuid ei tohi kooli territooriumilt lahkuda. Meil käis täna ringi ka paber, kus saame endale valida spordiklubi, millega soovime liituda ja seal oli ka kergejõustik. Nii et arvatavasti hakkan neljanda tunni ajal kergejõustikus käima. Homme lähen kergejõustiku trenni esimest korda ja loodan, et see saab tore olema ning ma saan sõpru juurde. Ainult mul tekkis küsimus, mida teevad kergejõustiklased talvel? Meil ei ole mingit kergejõustiku sisehalli, hakkame vist lumehangedes staadioni peal jooksma (kuigi hangedest Hiinas rääkida ei saagi). Meie treener inglise keelt ei oska, aga saime mu hiina keele oskusega hakkama (09.09).  Trenni alguses pidime jooksma 4 suurt staadioniringi ja venitama minema (st, üks jalg stange peale ja hoida 5 min ja siis teine jalg sama moodi. Kõik). Kuna me jõuame oma trenni kella viieks ja kell kuus läheb kõigil vahetusõpilastel koolibuss, siis me eriti ei jõudnudki midagi teha. Ainult paar põlvetõste harjutust ja paar kiirendust.  Samas on kordi, kus me jookseme päris palju, ka vihmaga. 

Meie, vahetusõpilaste klass

 

Hiina kultuuri tunnis rääkisime naljakatest juhtumitest seoses erineva kultuuriga. Õpetaja käis ka vahetusüliõpilasena Brasiilias.  Kuna meie koolis on ka üks vahetusõpilane Brasiiliast (tüdruk), ütlebki õpetaja, et ta on julge tüdruk, kuna Brasiilia ja Hiina elukombed on täiesti teistsugused. Brasiillastele meeldib palju pidutseda ja väljas käia (see sai ka meie Brasiilia tüdrukule saatuslikuks ja ta läks varsti koju), kuid Hiina on väga konservatiivne riik ja hiinlased ei pidutse eriti (vähemalt need, kes käivad koolis).  Meile räägiti kultuuri tunnis ka Hiina veinikultuurist, mis tuleb väga kasuks, kui on soov hakata hiinlastega äri ajama. Hiinlastel käib nii, et enne alkohol ja lõbutsemine ning seejärel töö. Mida rohkem sa jood, seda paremaks sõbraks sa saad ja seltskonnas purjus olemine pole siin midagi imelikku.

Me leidsime oma klassist väga palju asju,  mida eelmised vahetusõpilased olid sinna jätnud. Kõik nende vanad õpikud, DVD, jalanõud. Päris huvitav oli neid asju vaadata. Siis me õppisime hiina keelt, teemaks reisimine ja proovisime hiina kalligraafiat, mis oli päris põnev.

Täna (14.09) tegin esimest korda Kung fu’d ja see oli kohutavalt vägev. Mul oli täitsa Bruce Lee tunne. Alguses jooksime staadionil ühe ringi ja siis tegime harjutusi. Esimeses tunnis õppisime rusikahoope erinevate liigutuste ajal. See on tegelikult ka  põlvedele koormav, kunasa pead koguaeg olema põlvedest kõver. Kahjuks on seda tundi vaid üks kord nädalas. 23.11 tegime Kung fu tunnis nii-öelda kontrolltöö oma kava peale, mida me oleme õppinud. Mul läks päris hästi, sain teise koha. Meil toimus ka gümnaasiumi teise astme (eesti mõttes 11. klassi) võistlus hommikutantsus ja kõik harjutasid kogu aeg - nii äge oli vaadata kogu seda hiina korrektsust ja täpsust, kõik pingutavad väga kõvasti.

Kõigil vahetusõpilastel ei lähe Hiinas nii hästi kui mul, näiteks üks tüdruk Šveitsist, kes läks linna nimega Anshan (väga väike linn Põhja- Hiinas, Põhja- Korea piiri lähistel) ja tema kirju lugedes tundub ta vahepeal isegi masenduses olevat. Ta peab vahest olema terve päeva koolis ja magama seal.

 

Ma sain ka teada, kui palju Hiina hieroglüüfe mu klassikaaslased teavad. Nad teavad ja oskavad kirjutada umbes 2000-3000 hieroglüüfi. Kas on võimalik, et ma õpin ära umbes 2000 hieroglüüfi ühe aastaga? Hieroglüüfe kokku on veel mitu korda rohkem.

 

Keset aastat hakkas meil lõunapausi ajal toimuma hiina õpilastele inglise keele nurk, kuhu kutsuti meid Hiina õpilastega inglise keelt harjutama. Seal olid kohal ka kõik välismaa õpetajad. Väga lõbus oli - kaks noort Ameerikast pärit õpetajat on väga naljakad, veel on üks vanem inglise keele õpetaja, kes on pärit Lõuna Aafrika Vabariigist, kuid 6 aastat Hiinas elanud. Ta küsis meie käest meie kodumaade kohta ja oskas iga riigi kohta midagi öelda, kuna oli kunagi ajakirjanik. Ta isegi küsis mu käest, kas Eesti tõesti taastas oma iseseisvuse lauldes. See oli väga üllatav, et ta seda teadis.

 

Mu õe sugulane tahab arendada oma suulist inglise keelt ja nii ma siis aitangi teda igal teisipäeva ja reede õhtul kodus. Samuti leppisime kokku, et ta annab mulle vastu hiina keele tunde. Esimesel päeval olin ma selle täiesti ära unustanud jõulukontserdi sagimise tõttu ja ma polnud midagi ette valmistanud. Õnneks tema oli ja printis mulle välja Hiina hieroglüüfide tõmmete nimetused (strokes inglise keeles) ja kuidas need välja näevad. Niisiis oli meil hiina keele tund. Tavaliselt olen ma õhtuti alati väsinud ja siis tuleb veel inglise keele tund. Peale hiina keele tundi pidime mängima koos mu õega pimesikku ja siis ei tahtnud mu õde teda ära lasta ja peitis tema riided ära.

 

Ma panin tähele, et Hiinas nad kella ei keeragi, kui pimedamaks läheb. Kõik ikka on ja jääb Pekingi aja järgi. Nad lihtsalt lükkavad oma tegemised varasema aja peale. Kõik õpilased söövad nüüd õhtust tund aega varem ja meil lõppevad ka tunnid varem.

Me saime teada, et uue aasta algul tuleb kesk-aasta seminar ja me peame selleks valmistama projekti oma poolaastast Hiinas. Nad ei osanud veel täpselt öelda, mis kuupäevadel see toimub ja olime ärevil, kuna meil oli Hainani reis juba umbes samaks ajaks broneeritud. Alates järgmisest nädalast algavad meil eksamid nendes ainetes, mis on mõeldud meile, vahetusõpilastele, isegi Kung fu eksam. Hiina keele eksamiks peame aga terve paksu raamatu kõik väljendid ja sõnad ära õppima, iga viimase hieroglüüfi ja neid on seal väga palju. Neid hieroglüüfe annab ikka õppida ja kõige raskem on kui oled ühe lehekülje sõnad ära õppinud ja lähed järgmiste juurde, siis eelmisi enam ei mäleta. Naljakas on veel see, et me läheme Shenyangi, kus on -15 kraadi ja Shenyangist läheme Hainani, kus on 25 kraadi sooja ja koju me nende kahe reisi vahel ei jõua.

Kui meil oli Prantsuse vahetusõpilase vahetusõe sünnipäev, siis ta tahtis, et kõik vahetusõpilased osaleksid ja teeksid igaüks oma kodumaa toitu. Läksime siis ühe suure kaubanduskeskuse ühte toidupoodi, kus müüakse igasugust välismaa kaupa. Sealt võib leida Milka šokolaadi, prantsuse juustu jne. No Eesti toiduaineid seal siiski polnud. Sakslased tegid söögiks vaniljepudingut ja piparkoogi maja (materjali selleks saatis ühe sakslase ema Saksamaalt), šveitslane tegi puuvilja salatit, tailased tegid tai populaarset rooga phat thaid ja supi moodi asja, itaallane tegi pasta carbonarat ja poest ostsime veel ka külmutatud pizzat, prantslane ostis prantsuse juustu ja tegi kreppe ja ostis ka pagarist baguetti moodi saia ning meie koos soomlasega tegime praetud liha koos keedetud kartulitega. Köögis oli vahepeal ikka täielik kaos: kujutage ette kümmet vahetusõpilast väikeses köögis korraga omi toite tegemas. Kuna tema õde jõudis varem koju, kui me oma toitudega valmis saime, pidime valvama, et nad valmis saanud toite sööma ei hakka. Lõpuks kui me oma toitudega valmis saime, sättisid kõik vahetusõpilased ennast laua taha, sest olime kõik nii näljased. Kõik toidud tulid päris head välja, kuid olid siiski hiinapärased. Väga imelik oli süüa keedetud kartulit ja liha ning see toit tundus nii raske olevat. Ma ei söönud väga palju, sest peale kartuli söömist tundsin, et kõht sai kiiresti täis. Lõpuks oli siis veel ka tort saiast ja kreemist. 

 

Pangas

Ühel pühapäeva hommikul läksime panka - Shanghai Pudong Development panka, mis asus kaks maja edasi meie majast. Hiinas on mitukümmend erinevat panka (Bank of China, SPD kõige populaarsemad). Mulle tundub, et Hiinas on pangad kogu aeg lahti, välja arvatud õhtul. Meil läks seal päris kaua aega, sest keegi ei mõistnud, kuidas teha mittehiinlasele pangakontot. Ma pidin täitma ühte avaldust mitmeid kordi uuesti ja uuesti. Vähemalt pangatöötajad olid väga toredad ja naljakad, kogu aeg vabandasid, et nii kaua aega läheb. Imelik oli ka see, et sain kohe oma kaardi kätte ja sinna kaardi peale ei pandud minu nime. Hiina pangakaartidel on PIN- kood kuuekohaline ja selle koodi meeldejätmine on raskem kui neljakohalise numbri puhul. Lõpuks on mul siis ka kohalik pangakaart olemas.

Välismaalasena on panka alati tore minna, sest sa ei pea kunagi järjekorras seisma, vaid sinu juurde tuleb personal, kes oskab inglise keelt ja sind juhatatakse kohe õigesse kohta. Raha pangakaardil vahetades käis minu silme alt läbi nii palju hiina 100-krooniseid. Iga klienditeenindaja taga seisis suur käru hunniku rahaga, sest Hiinas käib kõik sularahas. Kaardimaksed pole üldse levinud. Üks mees mu kõrval võttis kontolt välja kolm suurt pakki 100 yüaan’iseid, mis pandi lihtsalt SPD panga kinkekotti ja ta astus rahumeelega pangast välja, käes kott rahaga.

 

Hiina söök

Tänane õhtusöök oli meil kodus lihtsalt oivaline. Ma poleks kunagi arvanud, et mulle hakkab riis niivõrd meeldima kuna enne ma seda nii väga ei tahtnud. Täna sõin ma kodus riisi koos väikeste vorsti ja muna tükikestega, suppi ja pärast sain ka arbuusi. Mulle on ka hakanud maitsema väikesed omleti tükikesed tomatiga ja tomatit ei söö nad mitte soola ja pipraga nagu meil Eestis, vaid hoopis suhkruga. Alguses, kui ma seda esimest korda nägin ja maitsesin, siis see tundus väga imelik, aga nüüd on see mulle väga maitsema hakanud. Ja kanakoivad, mida mu koduabiline teeb, on lihtsalt oivalised. Just nüüd, kui ma oma päevast kirjutan, tõi koduabiline mulle jälle kausitäie arbuusi ja ma söön siin vaikselt ja vaatan purskkaevu etendust oma aknast.

 

Ühel laupäeval nägin ma ka meie kodus kraanikausis kümmet elusat krabi ja see oli päris õudne. Meie koduabiline kavatses meile krabi lõunaks teha. Krabi söömine on küll väga tülikas, sest tuleb nii palju koorida ja süüa on seal tegelikult päris vähe.

 

Siinne Pizza Hut on päris hea, sest seal on väga head pitsad, kuigi hiinapärased. Mulle väga meeldib seal veel süüa maisi püreesuppi väikeste singi tükkidega. See tundub imelik, kuna Eestis ma väga maisi ei söönud. Samuti meeldib mulle juua maisi jooki või kuidas seda eesti keeles öelda. Hiinas olles olen ma harjunud sööma kõike ja ei ole vahet, mida sööd.

Ühel päeval ostsime tänavalt kaasa kohapeal tehtud wrappe, mis olid päris maitsvad, suured ja eriti odavad, ainult 1 jüaan. Hiinas elades olen hakanud sööma ka nendes koledates tänaval asuvates söögikohtades. Alguses tundusid need väga räpased ja ma ei julgenud enne nendesse kohtadesse sööma minna.

 

Koolis kutsuti meid ükspäev Korea sööklasse sööma (meie koolis on eraldi korea söökla korea õpilastele, sest neid on siin koolis nii palju), sest neil toimus seal üritus Korea õpilastele ja nende vanematele. Seal me saime süüa ja maitsta korea toitu ja kuulda nende muusikat. Korealased näevad kõik nii sarnased välja, sest neil kõigil on täpselt ühesugune stiil. Enamik korealasi kannab selliseid suurte prilliraamidega vanas stiilis prille ja paljudel on ka sarnane soeng. Isegi minu Hiina klassikaaslased ütlesid paar nädalat tagasi, et neil on nii ühesugused soengud.

Kui me külastasime mu vahetusema vanemaid, kes elavad vaid üks maja edasi minu pere teisest korterist, kus me enne elasime. Vanavanemate korter oli üllatavalt ilus ja puhas. Nii huvitav oli vaadata pilte, kus on peal mu siinne ema, isa ja õde. Lõunal ei õnnestunud mul seekord kõrvale hiilida kanavarvastest. Kuna ma olin vanavanemate jaoks uus külaline ja veel välismaalt, siis nad tõstsid mulle neid jalgu mõnusalt ette. Ma sõin umbes viis või kuus kanajalga koos varvastega. Eriti maitsvad nad nüüd polnud. Nendes varvastes ongi ainult nahk, rasv ja väikesed luukesed. Kõige jubedam on neid jalgu enne söömist vaadata, sest need on koos varvaste ja küüntega ning näevad jubedad välja.

 

Kohvikud ei ole Hiinas eriti populaarsed ja kui ma oma klassikaaslastele ütlesin, et me käisime kohvikus, ütlesid nad kohe, et nemad tavaliselt seal ei käi, ainult oma vanematega, seal käivad üldiselt vanemad inimesed.

Ajutise pere ja sõpradega restoranis

 

Tähelepanu keskmes

Täna (15.09) pidime pärast hommikuvõimlemist minema vahetusõpilastega kooli koosoleku ruumi (meeting room), mis oli ülejäänud kooliga võrreldes väga luksuslik ja ilus. Kõik käis seal automaatselt ja kogu ruum mõjus väga uhkelt. Selles ruumis oli suur ümarlaud ja selle taga pikk sirge laud meile, vahetusõpilastele. Ümarlaua taga istusid meie kooli direktor ja nii nagu ma aru sain, ka paljude ülikoolide või gümnaasiumide juhid. Toolid olid seal ka ülimugavad. Naljakas oli, et minule ja prantsuse vahetusõpilasele olid määratud kindlad toolid ja teistele olid ülejäänud toolid. Koosolek oli koostöö tegemisest välismaa koolidega, kuigi me ei saanud eriti midagi aru. Seda koosolekut vaadates oli naljakas tunne - ehtsad Hiina tähtsad mehed suure ümarlaua taga oma tähtsat koosolekut pidamas.  Koosoleku lõpus pidin koos prantsuse tüdrukuga minema koosoleku saali keskele ja hoidma mingit kooliga seotud plekist plakatit ja meiega tehti pilte koos nende inimestega sealt ümarlaua tagant. Ma ise seda plakatit ei näinud, kuid ma pean küsima teiste vahetusõpilaste käest sellest pilte. Lõunapausi ajal tehti meist, vahetusõpilastest veel ka intervjuu. Seda korraldas meie kooli TV-jaam - me pidime ennast hiina keeles tutvustama ja ka rääkima oma koduriikidest. Pärast läksime oma klassi ja nad filmisid meid joonistamas oma riigi lippe tahvlile ja kirjutamas lauseid hieroglüüfides ja ka oma keeles. See läheb ka internetti üles, nii et see peaks olema kõigile nähtav. 

Rahvusvahelise õppimise edendamise sümpoosium meie koolis

 

Kolmapäeva (23.09) hommikul läksin nagu tavaliselt kella seitsmeks kooli, kuid selleks, et saada koolivormi, mida kantakse ainult tseremooniatel. Koolivorm on neil selline imeliku lõikega jooksudress. Kell kaheksa läksime koos Laura (Saksa vahetusõpilasega) ja 6 hiinlasega väikebussiga Henan’i muuseumisse tseremooniale, kus antakse mingeid sertifikaate. Me läksime sinna esindama välismaalastest õpilasi meie koolis. Kohale jõudes pidime me seisma umbes tund aega päikese käes sirgelt rivis koos teiste Henan provintsi koolide õpilastega. Siis pidime minema lavale ja saime ühe raamatu, kus on väga palju pilte Zhengzhou linnast. Siis püüdis meid kinni üks reporter, kes tahtis teha meiega intervjuud. Ta tahtis meilt teada, mida me teame sellest raamatust, mis just saime. Ta tahtis veel teada, mida me arvame Zhengzhou linnast ja tahtis, et me näitaksime kaamera ees, mida me Kung fu tundides oleme õppinud. See oli väga naljakas ja ma pääsesin nüüd ka Hiina televisiooni, CCTV-sse.  Sel hommikul ma tõesti tundsin ennast kui näitusel, kõik pildistasid ja filmisid meid. Mul selles suhtes veab, et ma nii teistsugune siin olen, sest siis ma saan igal pool käia ja kooli/vahetusõpilasi esindada.

17.10 laupäeva hommikul ütlesid vanemad, et me läheme sinna meie tavalisesse uhkesse restorani, kus me söömas käime, reklaami jaoks pilte tegema. Ma olin pettunud, kuna nad oleks võinud mu käest küsidagi, kas ma olen sellega nõus. Käisime enne ujumas, et end korralikult puhtaks pesta, sest nende arvates pole meil kodus piisavalt tulist vett, millega pesta (mis mulle on täiesti normaalne).  Restoranis pidin ma endale kähku meigi tegema ja riided selga panema: roosa triiksärk, suhteliselt kitsas jakk ja viigipüksid. Õigesse ruumi sisenedes sain ma aru, et minust ei hakata mitte lihtsalt pilte tegema, vaid  minust, restorani omanikust ja ühest restorani peakelnerist tehti lausa filmi. Kohal oli tõeline filmimeeskond koos režissööriga. Alguses pidime seisma kolmekesi laua ees ja tegema nagu suhtleksime ja lööma klaase kokku. Me lihtsalt loetlesime kõik sööke hiina keeles ja üritasime seda teha väga emotsioonikalt ja ilmekalt. Tegime seda vähemalt sada korda uuesti ja uuesti, siis pidime veel ka laua taha istuma ja restoranijuhataja tutvustas mulle toite ning pidin väga suure huviga vaatama ja imestama, kui huvitavad ja head toidud on.

17. novembri pärastlõunal tulid meie tundi kaameramehed filmima, kuidas välismaalased hiina keelt õpivad. Meile pandi kaamera lausa nina ette ja siis tuli tunnis käituda nagu tavaliselt. Väga naljakas oli, kuid me ei tea, kus seda näidatakse.

14. detsembri hommikul lipu heiskamise ja hümni kuulamise ajal tuldi meid Zhengzhou Dailyst pildistama ja pidime seisma eraldi reas koos teiste vahetusõpilastega. Meist tehti pilti seismas, kuulamas Hiina rahvushümni ja saluteerimas (küünarnukki üles tõstmas). Peale seda läksime tundidesse. Ühe tunni ajal tuldi meie klassi ka pildistama, et saada pilte, kuidas välismaalane Hiina tavalises klassis õpib. See on väga hea, et nad tegid oma heade kaameratega tervest klassist koos minuga pilte, sest siis ma saan ka endale mõne pildi koos kõigi klassikaaslastega, sest minu kaameraga on seda võimatu teha. Paar päeva hiljem tuli eelviimases tunnis meie, vahetusõpilaste, õpetaja minu, Viivi ja Laura klassi ja ütles meile, et me läheksime koos pildistajatega ühte poodi, kus nad teeksid pilte, kui  me šoppame. Poodi kohale jõudes nägime, et see oli üks väike pood väikeste ägedate asjadega ja ka ilusate jõuluasjadega. Me pidime lihtsalt ringi käima, ka asju kätte võtma ja vaatama. Pärast meile isegi tutvustati teisel korrusel asuvaid hiina käsitöö tarbeid, mis olid väga ilusad, peened ja väga kallid. Poeomanikud lubasid kõiki neid klaasuksi avada meie jaoks, sest siis nad saavad reklaami oma poele.

Õhtupoolsetes tundides tuldi meid see nädal veel pildistama ja sellepärast vahetati meil isegi tunnid ära. Hiina keele tunni asemel oli meil nüüd paberi lõikamise tund ja peale seda joonistamine, siis hiina keele tund ja peale neid tunde ka veel erandkorras Kung fu. Kung fu tunnis me tegime korraks läbi oma kava ja seisime ühes poosis kuni nad said pildid tehtud. Kolmapäev oli nädala viimane päev kui pildistajad käisid  meid pildistamas. Õhtul mindi veel Viivi koju ja tehti intervjuu ja palju pilte koos perega ja pereelust. Nad tahtsid teha ka pilte, kuidas Viivi internetis web-kaamera teel suhtleb välismaalasega ja mina olin see välismaalane.

 

Spordipäev

29. septembril oli meil koolis spordipäev. Ma läksin kooli kella seitsmeks ja praktiliselt kohe algas hommikuvõimlemise lõppvõistlus, millele eelnes klasside marss ümber staadioni. Marsist võtsin mina ka osa, aga kui teised hakkasid hommikuvõimlemise kavasid esitama, tegin ma kõrvalt pilte. Päris tore oli tegelikult kaasas marssida nendega. Ma täpselt ei teagi, mis koha mu klass selles lõppvõistluses sai. Seejärel algas kohe 100m jooks.  Spordipäev kestis terve päeva ja kõik klassid v.a gümnaasiumi kolmas aste, pidid seda suures kuumuses ja päikese käes pealt vaatama.

Järgmine päev läks meil spordipäev edasi ja ilm oli veel kuumem kui eelmisel päeval. Hommikul kell pool kaheksa hakkasid võistlused peale ja kestsid õhtuni. Viimase võistlusena algas klassidevaheline võistlus, kus pandi mind ka meeskonda - see oli 60 m teatejooks. Hiinlased ei ole väga kiired, neile vist ei õpetatagi, kuidas kergejõustiku spordialasid teha ja kuidas õieti joosta. Eriti naljakas oli vaadata kõrgushüpet, kus kõik hüppasid nagu tahtsid ja väga vähesed said nii üle. Pärast õpilaste teatejooksu võis näha ka õpetajate teatejooksu. See oli meil viimane päev koolis enne Hiina rahvuspäeva ja sellele järgnevale kaheksale vabale päevale.